Käesolev “Ulukite jäljevihik” on mõeldud nii uudishimulikele loodusvaatlejatele, kui ka algajale jäljekütile.

Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele.

Eesti suurkiskjate asurkondade elujõulisuse säilitamiseks on vaja vältida juurdekasvumäära ületavat küttimismahtu ja hoida küttimisvalimi soolis-vanuseline struktuur võimalikult sarnane loodusliku asurkonna struktuurile.

Suurkiskjate puhul kasutatakse nende populatsioonide kevadise absoluutarvukuse hinnangute asemel mõõdikuna pesakondade arvu, mis annab täpsema pildi suurkiskjate tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest ning on seega ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisel paremini kasutatav.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt koordineeritud 2013. aasta inventuurist selgus, et Eesti territooriumist katavad sood ligi 278 000 ha ehk 6,1%.

Aastal 2020 katsid niidud ligi 150 000 ha ehk 3,3% Eesti territooriumist. Kaitstavatele aladele jääb 94 700 ha ehk 63% Eesti niitudest.

Arvutustega on hõlmatud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) kantud kehtivad kaitstavad loodusobjektid.